Tuesday, April 14, 2009

Jan Markus

See on üks laps, kellest mina päris täpselt aru ei saa. Ise on ta seitsme aastane, aga vahepeal tundub mulle, et ma võiks selle vanuse vabalt mingi kümnega korrutada, sest tema suust tuleb puhast kulda. Loomulikult ta ise ei tea seda. Ja otse loomulikult ei tohi mitte mingil juhul tema kuldsete arvamusavalduste üle naerda. Sest see solvab teda hingepõhjani, kui tema üle naerda. Aga on hetki, kui tõsiseks jääda on võimatu. Kummaline on see, et paar naljakamat seika, mis mulle kohe meenuvad, on seotud minu vanusega. Ükskord näiteks vaidles Jannu (nii me teda kutsume) oma isa tööandjaga, kes on väga kena naisterahvas. Vaidluse teema oli vanus. Jannu oli kindel, et tema ema -mina siis, olen vanem, kui Tuuli -see kena tööandja siis. Tuuli püüdis Jannule igatpidi seletada, et ta on ikka vanem, kui mina, kuni lõpuks... Jannul sai süda täis, ta pani oma väikesed käed puusa ja ütles VÄGA vastuvaidlemist mittesallival häälel:
- "KUULE, MINU EMA ON 32! " (eksole, enam vanemaid inimesi pole ju maailmas olemaski:)

Teine lugu juhtus eile õhtul. Sättisime endid juba magama, tuled olid ära lastud. Jannu küsis äkki, ise juba täiesti teki all ja magama jäämas:
- "Emme, mis aastal sina sündisid?
Kuna ka mina olin juba unine ja ei reageerinud just eriti kiirelt, vastas Jannu ise:
- "Mingi 1800 jah?"

Ise ma ennast õnneks vanana ei tunne.

If You are lucky enough to be over 30, You are lucky enough.

Monday, April 13, 2009

Uduvarjude maa



Fotod on saadud Keskmaa ordu, Beleriandi lugude kodulehelt


Lood selle kohta, kuidas viimaks avanes pimedas Nan Dungorthebis rändajaid ümber iseenda ekslema sundinud tee, lähevad lahku.
Mõned räägivad haldjanaisest, nii kaunist kui päike, kes oli tulnud keset lahingut orkidega ning näidanud rada läbi pimeduse. Mõned räägivad surnute hingedest, kes oma vaevades ning vihases kurbuses rääkisid välja saladuse – aga millise saladuse? Mõned räägivad, et tuli vaid piisavalt visalt teerada proovida. Et visadus viis nad viimaks sihile.Kes teab kindlalt?Lahing oli, see on tõsi. Haldjad olid, see on samuti tõsi. Hinged olid, vähesed vaidlevad sellele vastu.Aga mis on siis vale?Udu ei valeta. Ta kas on või ei ole.Tee samuti. Kas on – või mitte.
Tee viib Hithlumi. Viimaks ometi on väsinud inimeste voor jõudnud kaitstud maade lähedale. Levivad kuuldused, et haldjate kuningas plaanib inimeste auks korraldada suure peo. Räägitakse haldjate riigi võimsusest ja hiilgusest. Eks näis – kui õnnestub kohale jõuda. See rännak näib olevat neetud.


Tee viib igal juhul edasi.


Postituse tekst on pärit Keskmaa ordu, Beleriandi lugude kodulehelt

Täpsem info Beleriandi lugude kodukale

Wednesday, April 1, 2009

Aeg



Huvitav, kuidas selle ajaga ikkagi täpselt lood on? Seda saab ju mõõta ülima täpsusega ja ometi ei saa ma aru, kuidas aeg minust möödub. Vahepeal kiiremini, vahepeal täiesti uskumatult aeglaselt. Kella vaatamine on üks igavene üllatus - ikka veel pool kaks???!?, appi, juba kaheksa läbi!!!, oioioioi, kohe saabki neli.... Hea, et sellised üllatused tabavad mind ainult päeva lõikes, asi oleks päris hull, kui ma enam kuupäevade möödumist ei tabaks. Muidugi, kui päris aus olla, siis mis erilist vahet seal ikka on, kuidas see aeg täpselt liigub, nagunii on aja mõõtmine suhteliselt kokkuleppeline.

Suur ootamise aeg on lõpuks läbi. Kuigi ma suure osa märtsist elan kummargil oma peenarde kohal, nina vastu maad surutud ja päike tagumist poolt soojendamas, pole ma kunagi näinud seda hetke (ja väidetavalt pole veel keegi selle suursündmuse tunnistajaks sattunud), kui esimene lumikelluke või krookus oma hapra õie avab.






Ja tunnistuseks sellest, et ka toataimedel on kevade tulemisest mingi aim, avas mu havisaba omalt poolt ka valged, hästihästi lõhnavad, valged kellukesed.




Inimene, kes on saanud aednikuks, hakkab innukalt otsima vana aja mäletajaid. Need on ülimalt eakad ja üsnagi hajameelsed inimesed, kes igal kevadel räägivad, et seesugust kevadet nad küll ei mäleta Kui on külm, siis kuulutavad nad, et ei mäleta nii külma kevadet./......../ Ja vastupidi, kui on pisut soojem, kinnitab mäletaja, et nii sooja kevadet ta küll ei mäleta./......../ Ühesõnaga, ka vana aja mäletajate tunnistusest on selge, et ilma suhtes valitseb meie kliimas pöörane korralagedus ja selle vastu pole mitte kui midagi parata.(K.Capek, Aedniku aasta)