Aeg

Huvitav, kuidas selle ajaga ikkagi täpselt lood on? Seda saab ju mõõta ülima täpsusega ja ometi ei saa ma aru, kuidas aeg minust möödub. Vahepeal kiiremini, vahepeal täiesti uskumatult aeglaselt. Kella vaatamine on üks igavene üllatus - ikka veel pool kaks???!?, appi, juba kaheksa läbi!!!, oioioioi, kohe saabki neli.... Hea, et sellised üllatused tabavad mind ainult päeva lõikes, asi oleks päris hull, kui ma enam kuupäevade möödumist ei tabaks. Muidugi, kui päris aus olla, siis mis erilist vahet seal ikka on, kuidas see aeg täpselt liigub, nagunii on aja mõõtmine suhteliselt kokkuleppeline.

Suur ootamise aeg on lõpuks läbi. Kuigi ma suure osa märtsist elan kummargil oma peenarde kohal, nina vastu maad surutud ja päike tagumist poolt soojendamas, pole ma kunagi näinud seda hetke (ja väidetavalt pole veel keegi selle suursündmuse tunnistajaks sattunud), kui esimene lumikelluke või krookus oma hapra õie avab.






Ja tunnistuseks sellest, et ka toataimedel on kevade tulemisest mingi aim, avas mu havisaba omalt poolt ka valged, hästihästi lõhnavad, valged kellukesed.




Inimene, kes on saanud aednikuks, hakkab innukalt otsima vana aja mäletajaid. Need on ülimalt eakad ja üsnagi hajameelsed inimesed, kes igal kevadel räägivad, et seesugust kevadet nad küll ei mäleta Kui on külm, siis kuulutavad nad, et ei mäleta nii külma kevadet./......../ Ja vastupidi, kui on pisut soojem, kinnitab mäletaja, et nii sooja kevadet ta küll ei mäleta./......../ Ühesõnaga, ka vana aja mäletajate tunnistusest on selge, et ilma suhtes valitseb meie kliimas pöörane korralagedus ja selle vastu pole mitte kui midagi parata.(K.Capek, Aedniku aasta)