Jan Markus

See on üks laps, kellest mina päris täpselt aru ei saa. Ise on ta seitsme aastane, aga vahepeal tundub mulle, et ma võiks selle vanuse vabalt mingi kümnega korrutada, sest tema suust tuleb puhast kulda. Loomulikult ta ise ei tea seda. Ja otse loomulikult ei tohi mitte mingil juhul tema kuldsete arvamusavalduste üle naerda. Sest see solvab teda hingepõhjani, kui tema üle naerda. Aga on hetki, kui tõsiseks jääda on võimatu. Kummaline on see, et paar naljakamat seika, mis mulle kohe meenuvad, on seotud minu vanusega. Ükskord näiteks vaidles Jannu (nii me teda kutsume) oma isa tööandjaga, kes on väga kena naisterahvas. Vaidluse teema oli vanus. Jannu oli kindel, et tema ema -mina siis, olen vanem, kui Tuuli -see kena tööandja siis. Tuuli püüdis Jannule igatpidi seletada, et ta on ikka vanem, kui mina, kuni lõpuks... Jannul sai süda täis, ta pani oma väikesed käed puusa ja ütles VÄGA vastuvaidlemist mittesallival häälel:
- "KUULE, MINU EMA ON 32! " (eksole, enam vanemaid inimesi pole ju maailmas olemaski:)

Teine lugu juhtus eile õhtul. Sättisime endid juba magama, tuled olid ära lastud. Jannu küsis äkki, ise juba täiesti teki all ja magama jäämas:
- "Emme, mis aastal sina sündisid?
Kuna ka mina olin juba unine ja ei reageerinud just eriti kiirelt, vastas Jannu ise:
- "Mingi 1800 jah?"

Ise ma ennast õnneks vanana ei tunne.

If You are lucky enough to be over 30, You are lucky enough.