Jan Markus

See on üks laps, kellest mina päris täpselt aru ei saa. Ise on ta seitsme aastane, aga vahepeal tundub mulle, et ma võiks selle vanuse vabalt mingi kümnega korrutada, sest tema suust tuleb puhast kulda. Loomulikult ta ise ei tea seda. Ja otse loomulikult ei tohi mitte mingil juhul tema kuldsete arvamusavalduste üle naerda. Sest see solvab teda hingepõhjani, kui tema üle naerda. Aga on hetki, kui tõsiseks jääda on võimatu. Kummaline on see, et paar naljakamat seika, mis mulle kohe meenuvad, on seotud minu vanusega. Ükskord näiteks vaidles Jannu (nii me teda kutsume) oma isa tööandjaga, kes on väga kena naisterahvas. Vaidluse teema oli vanus. Jannu oli kindel, et tema ema -mina siis, olen vanem, kui Tuuli -see kena tööandja siis. Tuuli püüdis Jannule igatpidi seletada, et ta on ikka vanem, kui mina, kuni lõpuks... Jannul sai süda täis, ta pani oma väikesed käed puusa ja ütles VÄGA vastuvaidlemist mittesallival häälel:
- "KUULE, MINU EMA ON 32! " (eksole, enam vanemaid inimesi pole ju maailmas olemaski:)

Teine lugu juhtus eile õhtul. Sättisime endid juba magama, tuled olid ära lastud. Jannu küsis äkki, ise juba täiesti teki all ja magama jäämas:
- "Emme, mis aastal sina sündisid?
Kuna ka mina olin juba unine ja ei reageerinud just eriti kiirelt, vastas Jannu ise:
- "Mingi 1800 jah?"

Ise ma ennast õnneks vanana ei tunne.

If You are lucky enough to be over 30, You are lucky enough.

Uduvarjude maa

Fotod on saadud Keskmaa ordu, Beleriandi lugude kodulehelt

Lood selle kohta, kuidas viimaks avanes pimedas Nan Dungorthebis rändajaid ümber iseenda ekslema sundinud tee, lähevad lahku.
Mõned räägivad haldjanaisest, nii kaunist kui päike, kes oli tulnud keset lahingut orkidega ning näidanud rada läbi pimeduse. Mõned räägivad surnute hingedest, kes oma vaevades ning vihases kurbuses rääkisid välja saladuse – aga millise saladuse? Mõned räägivad, et tuli vaid piisavalt visalt teerada proovida. Et visadus viis nad viimaks sihile.Kes teab kindlalt?Lahing oli, see on tõsi. Haldjad olid, see on samuti tõsi. Hinged olid, vähesed vaidlevad sellele vastu.Aga mis on siis vale?Udu ei valeta. Ta kas on või ei ole.Tee samuti. Kas on – või mitte.
Tee viib Hithlumi. Viimaks ometi on väsinud inimeste voor jõudnud kaitstud maade lähedale. Levivad kuuldused, et haldjate kuningas plaanib inimeste auks korraldada suure peo. Räägitakse haldjate riigi võimsusest ja hiilgusest. Eks näis – kui õnnestub kohale jõuda. See rännak näib olevat neetud.

Tee viib igal juhul edasi.

Postituse tekst on pärit Keskmaa ordu, Beleriandi lugude kodulehelt

Täpsem info Beleriandi lugude kodukale

Aeg

Huvitav, kuidas selle ajaga ikkagi täpselt lood on? Seda saab ju mõõta ülima täpsusega ja ometi ei saa ma aru, kuidas aeg minust möödub. Vahepeal kiiremini, vahepeal täiesti uskumatult aeglaselt. Kella vaatamine on üks igavene üllatus - ikka veel pool kaks???!?, appi, juba kaheksa läbi!!!, oioioioi, kohe saabki neli.... Hea, et sellised üllatused tabavad mind ainult päeva lõikes, asi oleks päris hull, kui ma enam kuupäevade möödumist ei tabaks. Muidugi, kui päris aus olla, siis mis erilist vahet seal ikka on, kuidas see aeg täpselt liigub, nagunii on aja mõõtmine suhteliselt kokkuleppeline.

Suur ootamise aeg on lõpuks läbi. Kuigi ma suure osa märtsist elan kummargil oma peenarde kohal, nina vastu maad surutud ja päike tagumist poolt soojendamas, pole ma kunagi näinud seda hetke (ja väidetavalt pole veel keegi selle suursündmuse tunnistajaks sattunud), kui esimene lumikelluke või krookus oma hapra õie avab.






Ja tunnistuseks sellest, et ka toataimedel on kevade tulemisest mingi aim, avas mu havisaba omalt poolt ka valged, hästihästi lõhnavad, valged kellukesed.




Inimene, kes on saanud aednikuks, hakkab innukalt otsima vana aja mäletajaid. Need on ülimalt eakad ja üsnagi hajameelsed inimesed, kes igal kevadel räägivad, et seesugust kevadet nad küll ei mäleta Kui on külm, siis kuulutavad nad, et ei mäleta nii külma kevadet./......../ Ja vastupidi, kui on pisut soojem, kinnitab mäletaja, et nii sooja kevadet ta küll ei mäleta./......../ Ühesõnaga, ka vana aja mäletajate tunnistusest on selge, et ilma suhtes valitseb meie kliimas pöörane korralagedus ja selle vastu pole mitte kui midagi parata.(K.Capek, Aedniku aasta)

Ilus mõte

Tõde on see, et ühel päeval ei ärka sa hommikueine ajaks üles, vaid lähed mööda pikka pimedat tunnelit ereda ja imelise valguse poole, ja su teekond saab otsa. Sel hetkel, kui elatud elu su silme eest mööda kihutab, ei usu ma hetkeksi, et sa hooliksid kuigi palju teenitud raha hulgast, lennumiilidest, võidetud auhindadest, autost, aktsiaportfelli väärtusest või mitu korda sa oma pildi ajalehte said. Mina usun, et kõige tähtsamad asjad sel hetkel on ikkagi jagatud hellused, ööd, mil sa imetledes üksisilmi tähti vaatasid, kõik need naljakad lumeinglid, mis sa tegid, esimesed piisad suvevihma, mis su keele peale langesid, ja hetked, mil mõni eriline inimene sosistas:"Ma armastan sind".
Ära raiska olevikku tuleviku pärast muretsemisele. See jõuab üsna varsti kohale.
(B.T. Greive)

Siiski mitte päris kevad veel

Tänane hommik üllatas mind küll väga:) Lasin koera õue ja mõtlesin, et see, mis ukse vahelt paistab on ehk veel uni mu silmas. Purgaa:) Mida koledam ilm, seda kindlamalt ma talve vastu võitlen! Külvasin veel seemneid. Siis läksin poodi, ostsin veel seemneid ja külvasin need ka. Vot nii!
Tärkama hakkab Sangaste lossi pargist korjatud rododendroni seeme. Liik on mulle tundmatu, aga ega ma sellest ennast heidutada ei lase. Park ise on aga võrratu. Selline natuke metsik, salapärane, sõnajalgadesse uppuv ja isegi võib-olla nõiduslik.
http://www.sangasteloss.ee/?page_id=38
Huvitava seose olen avastanud - mida vanemaks ma saan, seda vanemad asjad mulle meeldivad. Näiteks minu vanaema, kes saab teisipäeval juba 92 aastat vanaks. Vanad talud ja mitte eriti moodsad lilled nende ümber, vana puit, suitsusaun, linased käterätid, vanaema riidekapi lõhn.







Rule nr. one: When You are in deep shit look straight ahead, keep Your mouth shut and say nothing.

Kevade lõhn

Täna töölt tulles tundsin ma miskit imelikku värsket hõngu ninas - KEVAD! Tee ääres on lume sisse sulaveest kraavid tekkinud. Nüüd on kevad minu jaoks käes. Lõpuks ometi! Seda tunnet ei saa miski minult enam ära võtta.
Tegelikult oli ju ütlemata ilus talv ka. Nii nagu novembris lumi maha tuli, nii ta siiani vahelduva paksusega maas on.
Tegin väikese tiiru koeraga aias. Tundub, et forsüütia õitsemist saab näha sel kevadel jälle. Muud huvitavat lume alt veel ei paista ja väga ei tahtnud lund kinni tallata ka.
Sel aastal olen otsustanud hakata elama motoga 'Back to basics' :) Kasvatan ise seemnetest kõik taimed, panen kartuli maha ja teen oma lastele maasikamaa. Esimesed vaprad taimed on aknalaual juba olemas ka - kahte värvi leeksalveid, kolme sorti paprikad ja mingis meeltesegaduse hoos külvatud topsitäis kauni ebaküdoonia (Chaenomeles x superba) 'Crimson and Gold' seemikuid. Tegemist on imeilusa ja vapra õitsejaga ning sama vapralt kannab see taimeke ka natuke veidraid piklikke vilju.
Siis otsisin juba paar päeva tagasi välja vanad aiaajakirjad. Põnev oli, aeg lendas, ideid muudkui tekkis juurde ..... appi, kuidas ma armastan lilli ning vanu ja armsaid talusid. Ja sel aastal on mul ometi kord võimalik seda kõike päris oma kodus nautida. Super!

Elu on halb aga ilus. Huvitav ütlemine by Jan Markus, 7 a.